Kinesteetiline ja sensoorne ehk et kuidas me loovustunnis jääaugust kala püüdmas käisime

-
Märtsi algusega lõppes Haldjapere loovustundides ka "Unenäoriigi"-kuu ehk meisterdasime sellest raamatust viimase peatüki. Kuna ilmad on mõnusalt karged, tundus olevat sobiv valida selleks peatükiks "Siil ja kala" ehk lugu sellest, kuidas Siil Indrek ühel päeval jääaugust kala püüdma läheb. Lõpeb see lugu sellega, et lisaks väga paljudele pisikestele kaladele näkkab ka üks eriline ja pirakas kala, kes lõpuks Siili suveniiripoe tsirkusekalaks saab. Mõistab ta ju keelt ja oskab nalja teha, taanikeelsete jõululaulude esitamisest rääkimata. Ühesõnaga selline natuke ulmevaldkonda kippuv lugu, aga seda oli väga põnev kirjutada ja nüüd endal uuesti üle lugeda ja lastega meisterdada.
Aga mis on sellel pistmist kinesteetilise ja sensoorsega? Ning kõige lõpuks veel taktiilsega? Kohe seletan.
Kõigepealt sõnaseletused.
Kinesteetiline tähendab midagi, mis on liigutusega seoses. Sensoorne aga meelte ja tajumisega seoses olev. Taktiilne on kompimisega tajutav tegevus, seotud füüsilise kontakti ja puutemeelega.

Kõige kolme kaudu on omakorda võimalik taas aju arengut toetada: ajutüvi ja keskaju on fookuses.
Ajutüve stuktuurides on neuronite kehad, mille kogumikke nimetatakse tuumadeks ning mis on spetsialiseerunud mõne teatud funktsiooni elluviimiseks (näiteks hingamine, südame löögisageduse reguleerimine, uni jm).
Keskaju sisaldab tuumi, mis ühendavad erinevaid aju piirkondi, mis on seotud liikumisega (väikeaju, basaalganglionid, suuraju koor), silmade liikumisega ja kuulmise kontrollimisega jm tahtlike liigutustega. Keskaju reguleerib meie motiirseid oskusi, tasakaalu, stressile reageerimist jpm.
Ehk et kui me loovustunni alguses tekitasime ruumikeskele veekogu, haarasime kätte õnged ja asusime kalu püüdma, tegime me kinesteetilisi (K) tegevusi.
Silm ja käsi tegid koostööd, et õng just selle kala kinni püüaks, mida keegi soovis. Kui see kala oli väga kaugel, tuli õnge upitamiseks kogu keha tööle panna ja võib-olla isegi keha kesktelge ületada (nt parema käega endast vasakult kala õngitseda).
Mõlemad kehapooled tegid omavahel koostööd, sest kui kala oli õnge otsas, tuli see sealt vaba käega lahti sikutada ning oma kaussi pista
(jälle silma-käe koostöö, lisaks peenmotoorika). Kui kalad püütud, sai neid ritta seada ja üle lugeda, värvi järgi sorteerida ja kõige lõpuks nö vette tagasi lasta.

Seejärel meisterdamise osa: kõigepealt värvisime suure paberist kala värviliseks. Tegime seda mullikilega. Mõnus materjal sõrmede vahel kompamiseks (sensoorne (S), taktiilne (T)). Pintsliga mullikilele värvi kandmine oli jälle kinesteetiline tegevus, samuti mullikile värvise poolega paberil kala kerele patsutamine. Tulemuseks said toredad värvilised soomused. Kõige lõpuks lisasime värvikihile vastavalt tunnile veel sädelust või pliiatsite teritamisest üle jäänud kesti (K, S, T).

Suurele ilusale kalale pesa tegemiseks võtsime munakarbi, mille põhjl lisasin portsu kliistrit ning selle sisse tilga värvi. Alustuseks sai silmadega jälgida (K, S), kuidas värv koos kliistiga karpi liigutades selle ühest servast teise liigub. Siin ei suutnud keegi eriti kaua vastu panna ning luba haarasid lapsed kas pintsli või lihtsalt oma väikese käe ning asusid ise usinasti kliistrit laiali ajama (S, T). Et karbipõhi rohkem veekogu põhja meenutaks, tekitasime kala jaoks sinna ka mängult meretaimi - rebisime siidipaberit peenikesteks ribadeks ning asetasime kliistri sisse (K). Lõpuks ka see suur värviline kala, kelle koduks karp ehk veekogu põhi sai.


Aga et kala ei tahtnud seal üksi olla, õngitsesime talle väikeseid sõpru ja natuke kaunistusi veel juurde.
Selleks tegin ma kausside sisse kolme erineva sisuga "veekogud", mis olid jääga kaanetatud ehk toidukilega kinni mätsitud.
Õngitsemiseks tegin "jääkaane" sisse augud, millest just lapse käsi sisse mahtus, et käega midagi kausist välja tuua. Ühes kausis oli nt soe kliister, mille sisse olid peidetud vanast ajast teada perfokaartide lipikud, mis meie mängus olid väikesed kalad. Teises kausis oli külm tarretis, mille sisse olid tarretunud värvilised pärlid. Kolmandas kausis oli soe puhas vesi ning rannakarbid, mida pildile püüda.
Kõik see pakkus nii meelele, kui liigutuskvaliteedile kui ka puutetundlikkusele ning lisaks igapidi maandavalt.

Tundus, et oli mõnus ja tööd said ka toredad :).
Nädal tipnes sellega, et loovustunnis olid abis 2 assistenti :) - Maria ja Karoli, kelle ülesandeks koolis oli koolivaheajal teisi aidata, teha heategusid ja heategevust. Meil vedas siis loovustundides viimasel päeval. Tüdrukud aitasid ettevalmistusi teha, materjali laiali jagada ja pärast koristada. Nii tore, mis nii viga, muudkui suunad ja jutustad ja kõik juba toimibki :). Küll on koolides toredad vaheaja-projektid. Aitäh!

Eelmine
Palju õnne, Eesti!
Järgmine
Talvelindude raske elu

Lisa kommentaar

Email again: