Vihma muudkui kallab

-

No mis sa teed ära, kui pidevalt vihma kallab - ei saa ka Haldjapere loovustunnid ilma vihmata.

Mõnes tunnis tuli isegi Haldjapere tunni-alguse-pilli seest vihm välja ja pritsis kellegi märjaks. Samas mõnes tunnis tundus, et tegelikult on vihmast ikka täitsa suur tüdimus ning tundi alustas hoopis värviliste võlu-vihmapiiskade tants. Suurel krabiseval kilel hüppasid ja keerlesid tillukesed värvilised konfetid, mis meie mängus vihmapiisad olid. Siit oli hea kohe soojenduseks teha natuke peenmotoorika-harjutusi ning peale tantsu oma väikeste sõrmedega värvilisi piiskasid oma topsi koguda. Sellise  mängu juurde saab anda erinevaid ülesandeid: nt loeme kõik piisad üle, korjame 3 kollast ja 2 sinist jne. Kogu topsitäie saab muidugi mitu korda ümber kallata või laiali puhuda. Aga siis ongi põhjust seda mängu veel sada korda teha :).



Edasi tegime omale läbipaistvate topside sisse vihmase ilma. Selleks panime läbipaistvasse topsi vett. Vee kohale pihustasime habemeajamisvahust suure vihmapilve ja siis asusime seda värvilise veega kastma. Lisaks juba tuttavatele pipettidele, võtsime seekord kasutusele mängusüstlad. Süstalde puhul tuleb mõlemal käel ja kehapoolel omavahel koostööd teha – kumb hoiab süstalt õiges kohas, kumb tõmbab vett sisse või lükkab välja. Enne praktikat tegime kuiva trenni, et teada saada, kuidas see süstal ikka töötab. Süstlal on peale märgitud kriipsukeste ja numbrite näol tore lisaväärtus. Esiteks saab neist rääkida, teiseks saab seada omale eesmärke - nt tõmbame süstlasse vett kuni numbrini 1 jne.

Vihmase ilma tekitamine topsi pakkus parasjagu pingutust ja ka põnevust – vahepeal oli hea põrandal kõhutada ja läbi topsi jälgida, kuidas see vihm (ehk värviline vesi) vihmapilvest alla sajab.

Seda sama värviseks saanud vahupilve oli pärast „tormi klaasis“ hea kasutada paberist väljalõigatud vihmapilve värvimiseks. Tõstsime seda nagu mõnda magustoitu topsist – aga ei pistnud mitte suhu, vaid pildile (silma-käe koostöö). Värvine vaht värvis pilve just täpselt parasjagu pilvetooni. Lõpetuseks sai tühja värvivee-topsiga värvi pildil laiali ajada ja üleliigne vaht kokku korjata. Kui tahta, et vaht pildile kuivaks ja kinni jääks, tuleks lisada PVAd või teha vaht nt riivitud (laste)seebist, siis jääb vaht tugevam ja tekstuursem. Meie seekord ei lisanud midagi. Pilved jäid kuivama ja ootama oma järge.

Seejärel tulid mängu vihmavarjud. Eesmärk oli teha suur ja värviline vihmavari. Selleks rebisime krepp-paberist väikseid tükke (jälle silma-käe koostöö) ja „sadasime“ need paberist väljalõigatud vihmavarjukujutisele. Siis sai jälle süstlaid kasutada ja vett pildile pritsida. Krepp-paber annab toredasti värvi, kui see märjaks saab. Pärast tuleb lihtsalt üleliigne vesi ja krepitükid pildilt kokku korjata ja vari ongi värvitud. Mõnes tunnis kasutasime siin tunni alguses kokku korjatud vihmapiiskasid ja lisasime need vihmavarjule - see sai toredasti täpiline. 

Vihmavari ja vihmapilv said pildiks kokku hoopis kentsakal moel – traadist riidepuu peal. Üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt. Lõpuks jäi pildile lisada veel vihmapiiskasid ja kõik kokku sai rippuv vihma-teemaline töö. Vihmapiiskade tegemiseks kasutasime erinevates tundides erinevaid võimalusi. Nt suuri vihmapiiskasid tegime tugevast papist ketastest, mida värvisime esialgu sinakaks ja siis sidusime emme-issi abiga riidepuule rippu. Teisena kasutasime neidsamu alguses mängus olnud värvilisi konfette - kleepisime need pikale teibiribale. See teipimise mõte tundus peas olles ausaltöeldes veidike parem - reaalsuses juhtus rohkem kui mitu korda, et see teip ja konfetid ja tore mõte said kokku väikeseks kleepuvaks käkiks ja kõik hakkas otsast peale, see-eest juba õnnestunumalt :). Tore võimalus õpetada väikestele inimestele, et vaatamata ebaõnnestumistele, ei tasu pead norgu lasta - proovime veel.
Kolmas variant oli ka - vihmapiiskasid valmis tööle ei tulnudki. Pisikeste tundides oleks lisaülesanne liialt pikaks veninud - sees-eest saab seda jätkata kodus näiteks. Neljanda variandina alustasime meisterdamise osa just vihmapiiskade tegemisest ja jätsime need tunni lõppu, töö kokkupanekut ja emme-issi abi ootama. Ehk et laps tegi 3 osa valmis ja lapsevanem aitas pildi kokku panna (see kokkupanek ei olegi lastele jõukohane). 

Haldjapere loovustundides kordub terve nädal tunnist tundi sama teema, aga teostus varieerub nädala lõikes omajagu. Me muudkui testime ja katsetame, milline töövõte kõige parem on ja millises järjekorras ülesandeid võiks anda, et tegevus oleks võimalikult sujuv ja samas vaheldust pakkuv. Eesmärgiks ikka seda pisikest püsivust lühikeste sammude haaval treenida :).










Ja tegelikult oleks võinud ka oluliselt paremini ette valmistuda ja juhendajana vihmapilve kostüümis terve nädal tunde teha - arenguruumi on :D.


Loodame, et ilmad lähevad selle loovustunni-nädala peale kuivemaks ja saame rohkem mõnusat sügist nautida. 


Eelmine
Veerev ja värviline sügis:)
Järgmine
Haldjapere kunstilised virgutusvõimlemised suurtele

Lisa kommentaar

Email again: