Saime sobrada kastis, kus segiläbi fusillid, herned ja oad. Kompamismeel nurrus. 
Kuulasime, mis hääl on, kui käega suures kastis sobrada.
Saime kõike seda toredust endale kaussi kühveldada. Käe-silma koostöö muutus järjest kindlamaks.

Hüpitasime ube-herneid-makarone kausis. Jälle kuulmismeel töös.
Saime soolatainast nuusutada, kui hea lõhn! (Kaneel oli saladus.)
Saime soolatainast maitsta. (Kui soolane??? Aga kuidas siis lõhn nii hea oli??)
Voolisime soolatainast, mis aga pähe tuli. Lõikusime, rebisime, rullisime, tegime mustreid.
Lõpuks värvisime ilusad kakukesed ära ka. Kohe tore oli vaadata!

Suuremad lapsed ehitasid onni. Kohe päriselt, suurte kangastega. Laudade alla ja toolide alla ja lõpuks ühendasid väiksemad onnid üheks suureks, mitme ruumiga onniks kokku. Arutasime, mis matkale vaja kaasa võtta ja panime kõik laulu sisse.

Seejärel tegime ise onni. Kuuma liimiga ja kõrtega ja kangaga ja puuplaatidega.

Beebid said samuti sorteerida (küll korke ja kõrrejuppe ubade ja herneste asemel) ja soolatainaga mängida.