Maskidest ja kinnastest

-
Selle nädala loovustundide teema sai inspiratsiooni ühest paljudest lastest, kes ei taha üldse kindaid kätte panna. Aga ilm läheb ju aina jahedamaks... Sellest ka mõte teha sõrmiku-käpiku tund, et need tüütud riideesemed mänguliselt rohkem sõbraks saaks. Tore mõte küll, ainult et kindad jäid sel nädalal tagaplaanile, sest esiplaanile trügisid hoopis maskid. Või siis peaks üldse ütlema, et maskid kaaperdasid loovustunni-nädala :). 

Kogu see teadagi-mis-möll meie ümber paneb mõtlema, kuidas ja mida me teha saame, et saaksime jätkuvalt koos kunsti tegemas käia Haldjaperes. On selline põnev aeg, mis nõuab loovat lähenemist igapäevastele asjadele, mis äkitselt enam sobilikud pole. Uus normaalsus või ajutine normaalsus - eks me näe. Haldjaperes oleme me muudatusi teinud tegelikult juba hooaja algusest ja seda nii loovustundides kui mängumaal.
Milliseid siis, tahate teada, onju :)!


1. Vähendasime laste arvu loovustundide grupis (12lt 10le).
2. Muutsime meie tavapärast loovustunni alguse nimede-mängu.
Meil oli 13 aastat (igal aastal uuenev) riidest päikesepadi, mis käis lapselt lapsele nime küsides ringi. Iga laps, kelle käes päike parajasti oli, sai öelda vanema abil oma nime suurde ringi. See päike oli kõigile nii kallis, et igaüks kasutas oma momenti päikese kallistamiseks, musitamiseks, närimiseks, .... mida iganes sa ikka kalli asjaga teha tahad, eksole. Praegustes tingimustes tundus, et võib-olla pole mõistlik. Niisiis on meil sellest aastast väikesed plastmassist kollased pallid (päikesekiired või väikesed päikesed), mille iga laps enda valdusesse saab mängu lõpuni. Nimederingi lõpuks tuleb uus suur Haldjapere päike, mis veereb ühe lapse juurest järgmiseni ja kogub kõik väikesed päikesed kokku. Suur päike on justkui võimlemisrõnga kott :). Selle vigur seisneb erinevates aukudes selle küljes, millest on hea pallikesi sisse pista. Iga laps ootab oma korda ja saab otsustada, millisest august seekord oma palli sisse paneb. Sel on näiteks täiesti tavalisi auke, kummiga kroogitud auke, lukuga lahti käiv auk, nööpidega auk, krõpsuga auk - vali, millist tahad. Igapidi arengut toetav on see mäng samuti - eneseregulatsioonioskuse harjutamine (ootan oma järjekorda), valikute tegemine ja otsustamine (millisest august palli sisse panen), erinevate oskuste õpe (nööp, lukk, krõps...), mängu alustamine ja lõpetamine (saan palli ja annan selle ära, kui tuleb aeg).
Sedasi siis. See muudatus on iseenesest väga tore - meile meeldib ja tundub, et lastele ka. 

Aa, et kuidas see viiruste levikut tõkestab? Need pallid korjame me tunni lõpus suure päikese seest välja ja peseme jälle puhtaks. Suurt päikest saab ka omakorda pesta. Ehk et järgmise rühma lapsed saavad jälle täitsa tutikad puhtad pallid. 
3. Loovustunni alguslaulu lõpus ei tee me enam käetere kõigiga.  Selle laulu viimane rida lõpeb muidu sõnadega: "Täna palju sõpru näen - pihku pistan terekäe!". Selle kinnituseks me muudkui teretasime üksteist kättpidi. Nüüd teretab laps ainult oma vanemaga või mõne hea sõbraga, kes tema lähedal istub.  
4. Iga nädal salvestame ühes loovustunnis videotunni, mida saab kodus vaadata ja järele teha. Ikka selleks, et oleks lihtsam tõbisena koju jääda.
(Pilt on illustratiivne kevadisest Haldjapere koduõppest ja isiklikust huumorinurgast :)). 

5. Igaühel on kaasas oma käterätik lapse kuivatamiseks peale pesemist. Käterätte meil majas enam peaaegu polegi, vähemalt mitte avalikuks kasutuseks :). Nüüd on paberkäteratid. 

6. Sünnipäevade osas vähendasime ühel päeval peetavate sünnipäevade arvu kolmelt kahele, et jõuaksime puhastada ja tuulutada. Sünnipäevade osas soovitame: kui võimalik, siis 6-a ja vanemad lapsed, võiksid peol osaleda vaid sünnipäeva korraldavate täiskasvanute järelvalve all. Kui peol on ka täiskasvanud külalisi, soovitame kanda maski.

Sellest nädalast tundus aga sedasi, et on vaja lisamuudatusi ehk et me võtsime käiku maskikandmise soovituse. Me ise kasutame tunnis visiiri ja vanematel soovitame tunnis kasutada maski.
Päris ausalt - mõte tundus algul võõras. Eriti tekitas võõristust see, et me ju tegeleme väikelastega - hästi oluline on näo nägemine, näoilme, miimika ja üldse suhtlus. Laps ootab vanema näoilmest kasamuti pidevalt kinnitust maailma asjade kohta jne.
Selle mõttega leppimine tekkis ühel hetkel taipamisest, et nutitelefonis tardunud pilguga sotsiaalmeediat kerida (lapsega koos olles) on ju kordades hullem. Tardunud, emotsioonitu pilk ekraanil  vs emotsionaalne silmside ja hääl läbi maski. Ei tea, kuidas teil, aga meil esineb küll nutisõltuvust (ups, et see nüüd päevavalgele tuli :)!).
Ühesõnaga telefon läks käest ja maskid tulid käiku :). Ja nagu me teame, on lapsed väga head kohanejad. 

Igas tunnis arutasime ka erinevaid võimalusi maske kasutada. Eriti lõbus tundus see suurte (3+) tunnis. Mängisime, et meil on selline pidu - nagu kostüümipidu. Vanematel on maskid ja lastel kõrvad, sabad jms loomakostüümidest. Võimalus oli ka vanema maskile joonistada, et see oleks lõbusam. Õnneks on ka meie endi kasutatav visiir selline, mis võimaldab peale joonistamist ja kleepimist ehk et on samuti osa loovustunnist. 
Ühesõnaga - keeruline aeg, aga me saame sellega koos hakkama :)!

Teine muudatus - laste lemmikosa tunni lõpust - mullide puhumine igale lapsele tänutäheks. Ilmselgelt me ei tee seda enam. Et asi liiga traagiline ei tunduks, siis teeb seda meie asemel nüüd lihtsalt mullimasin. Ega me ise ei suudakski kunagi nii palju mulle puhuda, nii et lastel on ses mõttes lausa lust. Kipume ennast vist juba kordama, aga muudatustes on alati ka midagi toredat. 
Kolmandana pakume koduõppel olijatele lisaks videotunnile võimalus saada (kes Haldjaperes ei käi, neile on see tasu eest) ka nädala tunniks vajalik kunstimaterjalide komplekt kodus meisterdamiseks.

Huuuh! Kokkuvõttes on neid muudatusi omajagu. Kui mõnd ühist joont üritada leida, siis on märksõnaks vist inimliku kontakti vähendamine. Tundub ühest küljest kuidagi dramaatiline ja natuke kurb, AGA kui me grupitegevustes distantsi hoiame ja sellega vähendame (lükkame edasi?) täielikku isolatsiooni ning kodudes oleme ikka sama lähedased, hoiame oma kallitega kontakti (mitte distantsi) ja oleme muidu toredad edasi (meil lihtsalt käivad kõige toredamad inimesed maailmas), siis me ju saame hakkama. Onju!
Aga et kui nüüd selle nädalala tunni ja kinnaste-teema juurde tagasi tulla, siis me tegelikult jõudsime tunnis ka kinnastega mängida. Mõnes tunnis isegi alguselaulu kinnastega laulda. Seejärel mängisime sõrme- ja kindamänge ja meisterdused olid kindakujulised. Meie kujundasime kindamustreid. Selleks kasutasime me kõigepealt täppe :). Väiksemad ja suuremad kleepuvad täpid, mida on pisikestel sõrmedel trenni mõttes paras nokitseda. Seejärel kasutasime erinevaid rasvakriite ja vildikaid. ja kõige lõpuks ka värve, et teha kinda sisse käejälgi. Pintseldasime kõik sõrmed ja käed üle - selline mõnus tore massaaž ja samas saime uuesti kõik sõrmed ka üle lugeda.  Suurte tunnis tegime lisaks omale kummkinnastest elukaid, mida saab täis puhuda. Nalja, kui palju!
Vabandust, tööprotsessist seekord väga pilte pole, aga kokkuvõtvaid pilte ikka mõne lisame :).
Uute maski- ja kindapidudeni!
Eelmine
Marti-marti!
Järgmine
Justkui valgusteraapiline tund.

Lisa kommentaar

Email again: