Meri, mu meeeeeriiii...

-
Viimasel ajal on tuul mõnusalt möllanud ja seda on eriti lahe jälgida mere ääres. Et meri on üldse üks ilmatutore inspiratsiooniallikas, siis tuli see ka meie loovustundidesse.

Sissejuhatuseks tõime mere mängult tuppa. Kasutasime suurt sinakasrohelist kangast ja olime ise tuulepoisid ja -tüdrukud ning tekitasime laineid. Suuri ja väikeseid, kõrgeid ja madalaid, tegime tormist ja vaikset merd, mängu lõpuks ka toredate lainejänkudega merd. Sikutasime vatist väikeseid tükikesi ja lennutasime/ puhusime/ viskasime/ parime/ kukutasime neid "merre". Mängu sees kasutasime palju suunamõisteid (üles, alla, ülevalt alla, siia-sinna).
Mängu juurest läksisime sujuvalt edasi meisterdamise juurde, enne veel korjasime omale natuke lainejänkusid kausi sisse kaasa, et neid kunstitöös kasutada.

Et mere ääres käimine on peaaegu alati kindlasti :) märg tegevus, siis nii ka tegime. Meil oli kunstitöö aluseks üks isetehtud "lõuend" - papile kinnitatud kangas, mis alguses oli muidugi täiesti kuiv.
Lõuendi märjaks tegemisel oli abiks svamm - mõnus, pehme, peopesa suurune nuustik. Mõnes tunnis kasutasime ka pipette. Märjaks tegemise ülesande juures aitas meid vesi ka loomulikult, soe vesi topsi sees. Mis saaks veel toredam olla?!

Väikese käe abil tahab üks tops esimesena ikka kummuli käia. Meil ka. Aga proovisime siis ikka selle svammi või pipeti juurde tagasi jõuda - kastsime selle vette ja siis tilgutasime ja proovisime seda
pigistada. Tegime sedasi oma sõrmedele ja kätele trenni - ikka selleks, et hiljem pliiats ja pintsel kindlamalt käes püsiks. Trenniks kulus meil päris palju vett kokkuvõttes :). Seda toredam, sest ühe tormiselt vahuse mere kujutamiseks pildil, ongi vaja, et "lõuend"oleks väga märg.


Edasi hakkasime pildile mere värve tekitama. Lisasin tööle 3-5 sinist värvitäppi - iga laps sai üle kontrollida ja näpuga järge ajada, kas ikka sai 3 kokku. Edasi aitasime sõrme abil väikesest värvitäpist teha värvikriipsu - kasutasime jälle suunamõisteid ja tõmbasime alguses värvi laiali ülevalt alla. Siis veel teist tooni sinist ja lõpuks valget ka.
Alati ei olnudki vaja, et sõrmed värvi just ülevalt alal tõmbavad. Vahel tahtsid sõrmed ka tõmmata värvi alt üles ja siia- ning sinnapoole ehk lihtsalt justkui kritseldada.
Laps muudkui toimetas sõrmedega värvi laialiajamise juures ja vanem muudkui kirjeldas seda, mida laps parajasti teeb. Ikka selleks, et toetada kõne arengut, anda lapsele kinnitust ja  tagasisidet tema tegevuse kohta.

Seejärel tuli mängu vaht, täitsa päris seebivaht. Puistasime kunstitööle riivitud lasteseepi. Töö oli juba enne märg, aga nüüd sai natuke veel märjemaks, sest pisikesed märjad svammid tulid seebihelvestega tantsima. Selle tulemusel hakkas pildile tekkima palju-palju vahtu. Käed ja sõrmed said jälle kõvasti pigistada, lisaks sellele said kõik vajalikud kehaosad ka korralikult sisse seebitatud - peale meisterdamist tuli ainult veega maha loputada ja olimegi kõik jälle puhtad. Selline mõnus sensoorne mäng. Kes veel jaksas lisas pildile ka lainejänkud - tunni alguses kausi sisse kogutud vatt.

Harjutame loovustunnis ka piiride tunnetamist. See tähendab, et innustame vanemaid märkama ja lapsega rääkima sellest, kas tänaseks aitab?, kas pilt on valmis?, kas sa oled väsinud?, kas sa soovid lõpetada? jne.

Eelmine
Haldjapere sai päikest täis!
Järgmine
Algas sügis!

Lisa kommentaar

Email again: