Soolataigna nädal
-
Novembri esimene nädal kulges loovustundides mõnusalt ja pehmelt. Umbes nii nagu elu pimedal ajal kulgeda võikski :). Soolataigen ise oli muidugi väikese vimkaga, selline erinevaid meeli ergutav, Haldjaperes ju teistmoodi ei saakski.
Üks vimkadest oli taigna värv - oranžikas/beežikas/pruunikas ja roheline, olenevalt sellest, mis värvi näpuvärvid parasjagu välja andsid. Oranž ja roheline on samad värvid, millega viimati oktoobris, enne vaheaega, loovustundides mängisime.
Teine vimka oli soolataigna lõhn.
Mis sa arvad, mis lõhnaga oranž soolataigen oli? Aga roheline?
Võiks ju pakkuda näiteks apelsin või mandariin? Või porgand? Tegelikult piparkoogilõhnane! See võib tunduda ka natuke kiuslik, sest see teeb taigna sedavõrd isuäratavaks, et tahaks hirmsast ära süüa.
Taigna maitse, aga, ei ole teab mis hea. Kui hea üks soola, jahu, vee ja värvi segu ikka olla saab? Samas mõnele maitseb ja nagu räägitakse, siis maitse üle ei vaielda.
Võib-olla see isuäratav lõhn on olnud ka üks neist põhjustest, miks mul endal terve nädal kõht hirmus tühi on olnud :)?
Kas sa rohelise taigna lõhna mõtlesid ka juba välja?
Õun! Rohelise õuna lõhnaga oli see. Samuti isuäratav.
Lõhnad ja maitsed ja silmale toredad asjad on head kaaslased, kui õues on nii pime, et midagi liiga palju näha ei ole. Muidugi ka pimedus võib olla omamoodi nauditav ja sügise lõhn on kaunikesti meeldiv. Sellegipoolest võib end vahel meelte kaudu turgutada.
Taignaga mängimiseks läheb vaja :
- soolataigen
- mängunuga, käärid
- papp vm alus
- nööpe või kastaneid vms taigna sisse peitmiseks
- taignarull
- erinevaid koduseid vahendeid taigna sisse mustri tegemiseks
Mida me taignaga veel tegime? Me katsusime seda, me mängisime taignaga. Me voolisime, tükeldasime, lõikusime/lõikasime, panime kokku, muljusime, pigistasime... seda. Me ka vajutasime ja rullisime taigent. Loendasime taignapalle jms tegelasi, mis taignast välja tulid. Me kasutasime seda kui värvi ja tegime sellest taignapildi.
Üks vimka oli tegelikult veel. Ühe taignapalli sisse olid end ära peitnud, vastavalt tunnile, kas üks suur kastan või viis väikest nööpi. Kujutad sa ette, kui mõnus on sõrmedega taigna seest nööpe üles otsida. Ja siis jälle peita ja uuesti otsida. Kananahk! Nagu aardejaht!
Mõnes tunnis olid nööbid end ära peitnud riisi sisse. No katsu sa ise leida riis seest ühte läbipaistvat nööpi?! Ühesõnaga trenni said nii sõrmed kui silmad, kui otsisime oranže, rohelisi ja läbipaistvaid nööpe. Neid omakorda sai jälle sorteerida ja kokku loendada.
Selline mänguline kulgemise nädal loovustundides oligi.
Me tegime tegelikult midagi väga olulist veel. Me toetasime vanema ja lapse vahelist suhet. Lapse ja tema jaoks olulise täiskasvanu vahelist kontakti. Tegime seda läbi mängu ja lapse jaoks olulise tegevuse. Vanem oli lapsega kaasas, ta võttis selleks aja, oli kohal, järgnes lapse initsiatiivile ja andis seeläbi lapsele märku, et laps on oluline. Et see, mida me koos teeme ja kogeme, on oluline. Lisaks sinna juurde käiv arutelu ja muu jutt teemal "maailm ja mõnda".
Oeh, selline hea "oeh". Maailma kõige mõnusam "töö" lihtsalt (kananahk).
Teine vimka oli soolataigna lõhn.
Mis sa arvad, mis lõhnaga oranž soolataigen oli? Aga roheline?
Võiks ju pakkuda näiteks apelsin või mandariin? Või porgand? Tegelikult piparkoogilõhnane! See võib tunduda ka natuke kiuslik, sest see teeb taigna sedavõrd isuäratavaks, et tahaks hirmsast ära süüa.
Taigna maitse, aga, ei ole teab mis hea. Kui hea üks soola, jahu, vee ja värvi segu ikka olla saab? Samas mõnele maitseb ja nagu räägitakse, siis maitse üle ei vaielda.
Võib-olla see isuäratav lõhn on olnud ka üks neist põhjustest, miks mul endal terve nädal kõht hirmus tühi on olnud :)?
Kas sa rohelise taigna lõhna mõtlesid ka juba välja?
Õun! Rohelise õuna lõhnaga oli see. Samuti isuäratav.
Lõhnad ja maitsed ja silmale toredad asjad on head kaaslased, kui õues on nii pime, et midagi liiga palju näha ei ole. Muidugi ka pimedus võib olla omamoodi nauditav ja sügise lõhn on kaunikesti meeldiv. Sellegipoolest võib end vahel meelte kaudu turgutada.
Taignaga mängimiseks läheb vaja :
- soolataigen
- mängunuga, käärid
- papp vm alus
- nööpe või kastaneid vms taigna sisse peitmiseks
- taignarull
- erinevaid koduseid vahendeid taigna sisse mustri tegemiseks
Mida me taignaga veel tegime? Me katsusime seda, me mängisime taignaga. Me voolisime, tükeldasime, lõikusime/lõikasime, panime kokku, muljusime, pigistasime... seda. Me ka vajutasime ja rullisime taigent. Loendasime taignapalle jms tegelasi, mis taignast välja tulid. Me kasutasime seda kui värvi ja tegime sellest taignapildi.
Üks vimka oli tegelikult veel. Ühe taignapalli sisse olid end ära peitnud, vastavalt tunnile, kas üks suur kastan või viis väikest nööpi. Kujutad sa ette, kui mõnus on sõrmedega taigna seest nööpe üles otsida. Ja siis jälle peita ja uuesti otsida. Kananahk! Nagu aardejaht!
Mõnes tunnis olid nööbid end ära peitnud riisi sisse. No katsu sa ise leida riis seest ühte läbipaistvat nööpi?! Ühesõnaga trenni said nii sõrmed kui silmad, kui otsisime oranže, rohelisi ja läbipaistvaid nööpe. Neid omakorda sai jälle sorteerida ja kokku loendada.
Selline mänguline kulgemise nädal loovustundides oligi.
Me tegime tegelikult midagi väga olulist veel. Me toetasime vanema ja lapse vahelist suhet. Lapse ja tema jaoks olulise täiskasvanu vahelist kontakti. Tegime seda läbi mängu ja lapse jaoks olulise tegevuse. Vanem oli lapsega kaasas, ta võttis selleks aja, oli kohal, järgnes lapse initsiatiivile ja andis seeläbi lapsele märku, et laps on oluline. Et see, mida me koos teeme ja kogeme, on oluline. Lisaks sinna juurde käiv arutelu ja muu jutt teemal "maailm ja mõnda".
Oeh, selline hea "oeh". Maailma kõige mõnusam "töö" lihtsalt (kananahk).
Lisa kommentaar